Sinust saab kindlasti advokaat

Minu mõte on see, et kui on laps, tal on oma unistused. Jah, võib-olla ta tahab olla keegi, kes sa ei tahtnud kunagi olla, aga see on tema unistus. See on väikese inimese unistus. Milleks seda tappa ? Miks paljud vanemad näiteks sunnivad oma last kuskile trenni, kus neile ei meeldi? Sest nende arust on nii õige! Aga see väike inimene on omaette isiksus, tal on omad unistused, kes ta tahab olla ja mida teha, ei ole vaja võtta ära unistusi, see nii häirib mind. Vanemad räägivad: "Minu pojast saab advokaat.". Mis siis kui ta ei taha, tahab olla hoopis kirjanik, jooksja või hoopis keegi muu? See on juba lapsest saati raamidesse surumine, Minu arust üleüldse ei tohiks väikesele lapsele rääkida näiteks, ei musta värvi inimestega ei tohi rääkida, nad on pagulased. Nad ei ole kõik pagulased ja nad ei ole kõik halvad inimesed. Kas tumedad sportlased on kõik halvad inimesed? Kindlasti mitte, tean seda omast kogemusest! Palun inimesed, ärge suruge oma lapsi sellistesse eelarvamuste keeristesse, laske neil ise otsustada, mis on halb, mis on hea ja kes nemad tahavad olla! Muidugi tuleb rääkida teatud asjadest, ja seada teatud reeglid, kuid mingis osas tuleb kindkasti jätta lapsele otsustusõigus. Kaasake oma lapsed juba väikesest saati näiteks perekonna puhkuste planeerimisse ja võtke neid kuulda, näidake, et nende arvamus ka loeb ja ma usun, et see tähendab ka nende jaoks palju!