Mustad nõud ja väiksed reisiplaanid

Ma blogiks palju tihedamini, sest see on iseenesest huvitav tegevus, aga ma lihtsalt alati unustan ära. Damn. Igatahes koristasin kööki ja ma lihtsalt nii jälestan musti nõusid, mitte, et meil seal alati neid jube palju oleks, aga rõvedad on nad ikkagi. Ma pigem küüriks ausalt vetsupotti kui tegeleks nende vastikute nõudega. Õnneks ma pean need küll ainult nõudepesumasinasse toppima, aga ikkagi, ma ei tea miks, aga ma v-i-h-k-a-n musti nõusid. Kui kuskil potis on olnud koorene pasta, see pott on kraanikausis, uuuh, mind ajab see öökima. Hapukoor kuskil taldriku peal, ökkkk.

Tean, et tegelikult peaksin siin eesti keele õidsuse mõttes kasutama kaldkirja võõrväljendite jms jaoks, aga ma ei taha, sorrios. 

Ma olen nii õnnelik, et Domps lõpuks ühtlase sõjakisa asemel on hakanud ütlema ka erinevaid sõnademoodi kõlavaid silpe. Ta ütles neid kunagi palju väiksemana ka, aga siis kuidagi kaotas huvi ja hakkas lihtsalt häälitsema. Papa ja opa on põhilised, aga igakord on ka midagi uut ja sellist, et aru üldse ei saa, mida see nüüd matkima peaks. Ja küll see aeg lendab ruttu, ta saab ju juba varsti 9-kuuseks! Kuidas? Aga ma ei ole väga selline, kes kurvastab, et ta juba suur on, pigem ootangi, et juba rääkima hakkaks ja ütleks ilusti otse, mida ta tahab. Oleks tore, eks!

Igatahes ma nii tahaks minna kuskile reisile, pole juba pool aastat välismaale saanud. Seega nüüd plaanimegi väikest trippi, oktoobris või novembris. Kuna mingit väga kauakestvat reisi ei saa praegu ette võtta, siis saab siiski paariks päevaks igapäevarutiinist eemale hiilida. Piilungi nüüd vaikselt lennupileteid Berliini. Sinna just seetõttu, et ööbida saame meie sõbra Tõnni juures ja ta läks sinna vaid natuke üle kuu tagasi, sai töö it-valdkonnas. Oleks põnev temalt pikemalt kuulda, kuidas tal seal kõik toimib, kuidas meeldib ja millised on siiani muljed nii Saksamaast, tööst, kolleegidest. Mingeid täiesti sada protsenti kindlaid plaane veel ei ole, aga väga loodan, et läheme!

Sinust saab kindlasti advokaat

Minu mõte on see, et kui on laps, tal on oma unistused. Jah, võib-olla ta tahab olla keegi, kes sa ei tahtnud kunagi olla, aga see on tema unistus. See on väikese inimese unistus. Milleks seda tappa ? Miks paljud vanemad näiteks sunnivad oma last kuskile trenni, kus neile ei meeldi? Sest nende arust on nii õige! Aga see väike inimene on omaette isiksus, tal on omad unistused, kes ta tahab olla ja mida teha, ei ole vaja võtta ära unistusi, see nii häirib mind. Vanemad räägivad: "Minu pojast saab advokaat.". Mis siis kui ta ei taha, tahab olla hoopis kirjanik, jooksja või hoopis keegi muu? See on juba lapsest saati raamidesse surumine, Minu arust üleüldse ei tohiks väikesele lapsele rääkida näiteks, ei musta värvi inimestega ei tohi rääkida, nad on pagulased. Nad ei ole kõik pagulased ja nad ei ole kõik halvad inimesed. Kas tumedad sportlased on kõik halvad inimesed? Kindlasti mitte, tean seda omast kogemusest! Palun inimesed, ärge suruge oma lapsi sellistesse eelarvamuste keeristesse, laske neil ise otsustada, mis on halb, mis on hea ja kes nemad tahavad olla! Muidugi tuleb rääkida teatud asjadest, ja seada teatud reeglid, kuid mingis osas tuleb kindkasti jätta lapsele otsustusõigus. Kaasake oma lapsed juba väikesest saati näiteks perekonna puhkuste planeerimisse ja võtke neid kuulda, näidake, et nende arvamus ka loeb ja ma usun, et see tähendab ka nende jaoks palju!

Deidil

Üliäge on näha, kuidas kaks enamvähem samavanust inimesehakatist omavahel tegutsevad. Eile siis oli Dompsikul esimene playdate, olime varem ka plaaninud paljudega kokku saada ja neid deite korraldada, aga no ei ole kuidagi õnnestunud neid aegu klapitada ja sada muud jama. Igatahes, pisipreili ja noorhärra olid esialgu üksteisest väga vaimustuses, andsid kõrvakiile ja patsutasid teineteist, ise muidugi aru ei saanud, et teevad haiget, aga sellest oli ka mõlemal suhteliselt ükskõik. Dominic muidugi tahtis alati kõiki asju, mis teisel lapsel parasjagu käes olid, isegi tema lutti. Me küll räägime, et nii ei tehta, aga ta on alles seitsmekuune ja muidugi ei taju veel, mida on ilus teha ja mida mitte, samuti pidi ta demonstreerima kuidas ta oskab kõik asjad riiulitelt kätte saada, läbi närida ja maha visata. Pisipreili seevastu käitus nagu daamike, roomas mööda põrandat ja ajas juttu: "tatatatatata". Ja naeris imearmsasti. Meie beebikas teeb roomates ainult mingit ühtlast sõjakisa. Ma hirmsasti tahaks nende kahega beebide ujutamisse ka minna, loodan, et Paula on nõus meiega tulema, seltsis ikka toredam käia, siis on vähemalt keegi, keda juba tead, muidu on natuke õudne. Muidugi kõik beebidega tuttavad, kes te Tartus elate, võite ka märku anda, kus ringides te oma beebidega käite ja kuidas meeldib!

Pokemongolid

Niisiis paar päeva tagasi tulid meile perekond Kala-Valk külla. Ajasime niisama juttu elus ja olust, Dominic tutvus tädi Liisi ja onu Thornyga. No ei ole seda põngerjat ammu nii rahulikuna näinud kui võõraste nägude juuresolekul. Meil Iljaga oli niigi plaanis hiljem kuskile välja matkama minna, aga pakuti siis välja, et läheme kõik koos linna pokemone püüdma. Minu jaoks oli see täiesti uus asi. Paljud ju võivad korraldada siin netis igasuguseid diskussioone, et oi kui mõttetu see on ja oi kui halb see on. Tegelikult ei ole ju, kui ise just poolearuline ei ole, kes ümbrust ei jälgi ja kuskile keset maanteed jookseb. No mina mingit arutlust sel teemal luua ausaltöeldes ei viitsi. Meil oli igatahes küll väga tore, jõkke ei hüpanud pokemone püüdes, kõik on elu ja tervise juures. No worries. Tulge meiega ikka pokemone püüdma!

Obstacles? Naaah...

Eestikeelne tekst on all

Many people find so many excuses, why they can't do something. Ah, I'm so to say home-prisoned, I have a little baby, just no time to do something, they say. I say, If you really want to, you always find a way, of course, finding excuses is so much easier. For me, the life won't stop, I had a goal to finish bachelor's degree in university and I am going for it. That's the main reason we moved from Tallinn back to Tartu, and applied for University of Tartu. Here are Ilja's parents who can look after Dominic couple hours a day, when we are at school. At home we can study while he is asleep or just one of us is looking after him while other one is doing schoolwork. Of course, I understand, everybody doesn't have some people who could look after the little one, but there is always some way. Just have to be creative, opened to possibilities and go for it. Everything is possible, if you want it badly enough. In my opinion, this is a good step to future, too. Education is important, to get a job you really enjoy doing, and of course for more money. I never wanted to be the always-stay-at-home-woman. I want us both to have a job we love, and what is amazing, we both dream of a good IT-job. At the moment we are studying at home, in summer, there are many good sites to learn programming. I believe in that, what you really wish for, you get it, and what you don't want to happen, it happens, because you still think about it. Have to think positive, have to learn to be your own ruler, control your thoughts. So what I want to say, find and take possibilities, not excuses!



Paljud inimesed leiavad alati nii palju vabandusi, miks nad ei saa midagi teha. Ah, ma pean ainult kodus passima, sest mul on ju väike laps, tema kõrvalt ei ole aega mitte midagi teha. Jah, just nii räägitakse ja selliseid asju kuuleb alati, igal pool. Aga eks muidugi vabandusi ongi palju lihtsam leida. Minu jaoks elu ei jää seisma. Mul oli eesmärk lõpetada bakalaureuse kraad informaatikas ja seda ma ka teen. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks me Tallinnast tagasi Tartusse kolisime. Siin on Ilja vanemad, kes saavad meie koolisoleku ajal, mõned tunnid päevas, Dominicu järele vaadata. Ja kodus saab koolitööd samuti tehtud, näiteks sel ajal kui pisike magab või lihtsalt kordamööda õppides. Muidugi ma saan aru, et kõigil ei ole varnast võtta inimesi, kes oleks lapsega, elud on erinevad ja olukorrad on erinevad, aga mingi võimalus leidub alati, kui piisavalt palju tahta. Tuleb olla võimalustele avatud ja neist kinni haarata. Minu arvates on see suur samm ka tuleviku poole, kuna tegelikult haridus on tähtis, et saada tööd, mida tõeliselt teha meeldib. Ma pole kunagi mõelnud, et kui ma saan lapsed, siis klammerdun lõpuni kodu külge ja lasen ainult mehel tööl käia, ei, ma tahan ise ka. Ma tahan, et meil mõlemal oleks töö, mida ma armastame. Kõige imelisem on see, et me mõlemad Iljaga tahame IT-tööd. Koos on nii mõnus õppida ja areneda. Näiteks praegu suvel me õpime kodus iseseisvalt, on olemas nii palju häid saite, kus programmeerimist õppida ja seda täiesti tasuta. Ma usun külgetõmbeseadusesse, et mida sa tahad, seda sa saad ja mida sa kardad või mõtled, et ei taha, ka seda sa saad, sest sa mõtled sellele ja ikka tõmbad seda ligi. Selleks tulebki mõelda positiivselt ja mitte keskenduda asjadele, mis võivad valesti minna. Leidkem võimalusi, mitte takistusi!

Üllatus, üllatus

Ilja saabus täna koju lillede, erinevate maitsvate snäkkide ja veiniga. Lilli üle andes hõiskas ta: "Täna on ju 13. august, oleks peaaegu unustanud, meil sai ju täna 2 aastat!". Kõik oli muidugi imearmas, aga ajas jubedasti naerma, sest minu teada on see 13. kuupäev hoopis ülehomme. See teadmine küll jahmatas teda natuke, et kuidas nüüd selline feil tuli, aga mis seal ikka, tähistame siis täna. Mis see paar päeva siia-sinna ikka ära ei ole. Mul on ikkagi ülihea meel, et mul nii tore ja hooliv Ilja on, kes veel lisaks on super isa ja super kokk. Mida veel tahta? Pole kunagi selliseid probleeme, et peaksin kodus ainult üksi toimetama ja rügama, ta just tahab, et mina saaksin ka puhata ja relaxida. Seega cheers! Mõnus õhtu oma uues kodus, taaskord tagasi Tartus, aga kodust ja edaspidistest plaanidest pajatan järgmine kord pikemalt.