Mustad nõud ja väiksed reisiplaanid

Ma blogiks palju tihedamini, sest see on iseenesest huvitav tegevus, aga ma lihtsalt alati unustan ära. Damn. Igatahes koristasin kööki ja ma lihtsalt nii jälestan musti nõusid, mitte, et meil seal alati neid jube palju oleks, aga rõvedad on nad ikkagi. Ma pigem küüriks ausalt vetsupotti kui tegeleks nende vastikute nõudega. Õnneks ma pean need küll ainult nõudepesumasinasse toppima, aga ikkagi, ma ei tea miks, aga ma v-i-h-k-a-n musti nõusid. Kui kuskil potis on olnud koorene pasta, see pott on kraanikausis, uuuh, mind ajab see öökima. Hapukoor kuskil taldriku peal, ökkkk.

Tean, et tegelikult peaksin siin eesti keele õidsuse mõttes kasutama kaldkirja võõrväljendite jms jaoks, aga ma ei taha, sorrios. 

Ma olen nii õnnelik, et Domps lõpuks ühtlase sõjakisa asemel on hakanud ütlema ka erinevaid sõnademoodi kõlavaid silpe. Ta ütles neid kunagi palju väiksemana ka, aga siis kuidagi kaotas huvi ja hakkas lihtsalt häälitsema. Papa ja opa on põhilised, aga igakord on ka midagi uut ja sellist, et aru üldse ei saa, mida see nüüd matkima peaks. Ja küll see aeg lendab ruttu, ta saab ju juba varsti 9-kuuseks! Kuidas? Aga ma ei ole väga selline, kes kurvastab, et ta juba suur on, pigem ootangi, et juba rääkima hakkaks ja ütleks ilusti otse, mida ta tahab. Oleks tore, eks!

Igatahes ma nii tahaks minna kuskile reisile, pole juba pool aastat välismaale saanud. Seega nüüd plaanimegi väikest trippi, oktoobris või novembris. Kuna mingit väga kauakestvat reisi ei saa praegu ette võtta, siis saab siiski paariks päevaks igapäevarutiinist eemale hiilida. Piilungi nüüd vaikselt lennupileteid Berliini. Sinna just seetõttu, et ööbida saame meie sõbra Tõnni juures ja ta läks sinna vaid natuke üle kuu tagasi, sai töö it-valdkonnas. Oleks põnev temalt pikemalt kuulda, kuidas tal seal kõik toimib, kuidas meeldib ja millised on siiani muljed nii Saksamaast, tööst, kolleegidest. Mingeid täiesti sada protsenti kindlaid plaane veel ei ole, aga väga loodan, et läheme!

Sinust saab kindlasti advokaat

Minu mõte on see, et kui on laps, tal on oma unistused. Jah, võib-olla ta tahab olla keegi, kes sa ei tahtnud kunagi olla, aga see on tema unistus. See on väikese inimese unistus. Milleks seda tappa ? Miks paljud vanemad näiteks sunnivad oma last kuskile trenni, kus neile ei meeldi? Sest nende arust on nii õige! Aga see väike inimene on omaette isiksus, tal on omad unistused, kes ta tahab olla ja mida teha, ei ole vaja võtta ära unistusi, see nii häirib mind. Vanemad räägivad: "Minu pojast saab advokaat.". Mis siis kui ta ei taha, tahab olla hoopis kirjanik, jooksja või hoopis keegi muu? See on juba lapsest saati raamidesse surumine, Minu arust üleüldse ei tohiks väikesele lapsele rääkida näiteks, ei musta värvi inimestega ei tohi rääkida, nad on pagulased. Nad ei ole kõik pagulased ja nad ei ole kõik halvad inimesed. Kas tumedad sportlased on kõik halvad inimesed? Kindlasti mitte, tean seda omast kogemusest! Palun inimesed, ärge suruge oma lapsi sellistesse eelarvamuste keeristesse, laske neil ise otsustada, mis on halb, mis on hea ja kes nemad tahavad olla! Muidugi tuleb rääkida teatud asjadest, ja seada teatud reeglid, kuid mingis osas tuleb kindkasti jätta lapsele otsustusõigus. Kaasake oma lapsed juba väikesest saati näiteks perekonna puhkuste planeerimisse ja võtke neid kuulda, näidake, et nende arvamus ka loeb ja ma usun, et see tähendab ka nende jaoks palju!